Mul oli nii tore puhkus, mis kahjuks pühapäeval läbi sai, ning esmaspäeval pidin jälle tööinimene olema. Esimest korda võtsin puhkuse kaheks nädalaks ja see sai kahjuks väga kiiresti läbi. Puhkuse ajal käisin kodus Hiiumaal oma pere juures. Veetsin kodusaarel kolm päeva, aga reaalselt nautisin seda aega väga – nii mõnus oli lihtsalt kodus olla ja puhata. Oleksin hea meelega kauemaks jäänud, aga mul olid ka teised plaanid, mida tahtsin kindlasti puhkuse jooksul teha.

Käisime peikaga kinos filmi „Kadunud unistus“ vaatamas (soovitan tõesti!). Käisin ka endise töökaaslase juures modelliks. Ta õpib meigikoolis jumestust, kus ma ka kunagi käisin. Selle meigi teemaks oli “fantaasia” ehk siis põhiliselt see, mis pähe tuli. Brit tegi mulle rohelise silmameigi ja ma ausalt imestasin, kui hästi mulle sobib roheline värv.

Lisaks käisime Saaremaal Meri Spa hotellis üheks ööks – see oli samuti väga mõnus kogemus. Viimati käisin Saaremaal siis, kui lõpetasin kooli, mis oli juba kuus aastat tagasi. Seega oli väga tore üle pika aja sinna tagasi minna. Henri ütles ka, et tema käis seal viimati umbes kümme aastat tagasi. Meie mõlema jaoks oli see väga tore reis ning eriti mõnus oli spaas lõõgastuda. Julgen öelda, et nautisime seda väga.

Käisime ka õdede ja peikadega koos Soditas söömas. See oli minul ja mu nooremal õel juba teine kord seal ning taas nautisin nii toitu kui ka jooke – väga meeldis see elamus. Eriti tore oli ka see, et saime seda suurema seltskonnaga kogeda.

Nii hea on oma puhkust tagantjärele meenutada, kuigi samas on ka väike igatsus peal – kahju, et see kõik läbi sai. Tagasi tööle tulla oli väga raske. Ausalt öeldes tahaksingi lihtsalt puhkusel olla, aga eks vahepeal peab ka tööd tegema. Viimasel puhkusepäeval ütlesin mitu korda, et ma ei taha homme tööle minna.

Üldse on viimasel ajal vaimselt tööl raske olla. Vahepeal ei taha üldse inimesi näha ega nendega suhelda. Teenindustöös ei saa aga lihtsalt peitu pugeda, kui keegi kohviku uksest sisse astub. Juba hommikul hakkasin mõtlema, millal ma koju saan. Hea, et ma veel minuteid ei lugenud. Mäletan, et kui töötasin suviti toidupoes, hakkasin lõpuks tunde lugema, millal tööpäev läbi saab – see oli piin. Ausalt öeldes on see sama tunne hakanud tekkima ka praeguses töökohas. Tunnen end nagu väike laps, kes lihtsalt ei taha midagi teha.

Eile oli mul väga raske päev. Öösel sain vaid umbes tunnikese magada – lihtsalt ei jäänud magama. Mõtted keerlesid peas, eriti tööasjad ja muud teemad, millele just öösel „oli vaja“ mõelda. Kui äratuskell pool kuus helises, oleksin tahtnud selle lihtsalt kinni panna ja edasi magada, aga ma ei saa endale seda lubada. Olin eelnevalt kokku leppinud uue töökaaslasega, et ta tuleb oma esimesele väljaõppepäevale. Sel hetkel ei olnud mul üldse tahtmist kedagi õpetada, aga ma ei saanud ka väljaõpet edasi lükata. Pidin lihtsalt hakkama saama. Alguses oli raske, aga lõpuks läks enesetunne paremaks ja polnudki nii hull, kui olin peas ette kujutanud.

Olen varemgi väljaõppeid teinud, aga tundub, et seekord läheb see palju raskemalt – eks inimesi on ka rohkem, keda peab välja õpetama. Õnneks jõudis lõpuks kätte ka mu lemmikhetk: töölt koju minek. Vaatasin enne mitu korda kella, et millal kell kolm saab ja ma saan lõpuks minna ning olla vaba järgmise tööpäevani. Õnneks on mul nüüd üks vaba päev, aga reedel pean jälle tööle minema ja kõik algab uuesti.

Tahan rõhutada, et tegelikult on mul väga tore töökoht – toredad töökaaslased, ülemused ja vaba õhkkond. Aga midagi on siiski puudu. Tunnen, et vajan mingit muutust, kuid kõige raskem on see, et ma ei tea täpselt, mida ma teha tahaksin. Mõned mõtted on peast läbi käinud – küll veidi riskantsed, aga eks elu näitab.

Ma lihtsalt väga loodan, et varsti läheb kõik paremaks.