Tihti mõtlen selle peale, kas me peamegi nii palju tööd tegema, et ära elada. Tundub, et ainult tööd me teemegi ja millekski muuks ei jäägi aega. Nagu öeldakse, tuleb ju endale kindel tulevik tagada, et oleks kunagi hea pensionile minna. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan aru saama, miks mu vanaema ütles, et naudi elu seni, kuni oled noor ja tööl ei pea käima. Nooremana tahtsin ise nii väga tööle minna ja endale taskuraha teenida, aga kui nüüd aus olla, siis töö tegemine ei tundu enam üldse nii tore.

Praegu töötan teeninduses ja iga tööpäev hommikul kell 5 ärgata on vahepeal väga raske. Samas õhtuti tööl käia ka ei taha, sest siis tundub, et päev on kuidagi palju lühem, kuigi saaks kauem magada. Aga teenindustöö ei ole kerge: pidev jalul olemine, seljavalud ja kõik muu, mis sellega paratamatult kaasas käib.

Olen proovinud mõelda, millist tööd ma üldse teha tahaksin. Mingil hetkel jõudsin järeldusele, et ideaalset tööd ei olegi olemas. Kõige parem variant oleks iseenda jaoks töötamine: ärkad siis, kui tahad, teed tööd siis, kui soovid, ja kui midagi läheb valesti, pole kedagi teist süüdistada peale iseenda. Üks endine töökaaslane, kes pani paar kuud tagasi lahkumisavalduse sisse, ütles mulle umbes nii, et seni, kuni ta veel kodus elab, saab ta endale lubada töölt lahkumist ilma, et tal uus töökoht juba olemas oleks. Ta saab rohkem oma erialast tööd vastu võtta. Päris tööta ta siiski ei ole, vahel teeb ka catering’i. Kui ma teda kuulasin, tekkis mul heas mõttes kadedus. Tahaks isegi kodus elada nii, et ei peaks üüri maksma.

See oleks täiesti tehtav, aga see tähendaks tagasi Hiiumaale kolimist. Mul ei ole selle vastu otseselt midagi, aga mul on Tallinnas juba oma elu. Vanemate juures elada ma väga pikalt ei tahaks ning siis tekib küsimus, mida Hiiumaal üldse teha. Seal on veel vähem võimalusi ja üks on kindel – toidupoodi ma tagasi ei lähe. Kunagi töötasin suviti toidupoes ja see ei sobinud mulle üldse. Ma sain hakkama, aga ma ei olnud oma eluga seal rahul. Igal hommikul ärgates ei tekkinud tunnet, et tahaks tööle minna – pigem oleksin edasi maganud.

Võib-olla kunagi tulevikus tahaksin küll Hiiumaale tagasi kolida, aga praegu on mu elu Tallinnas. Olen mõelnud ka teenindusest ära tulla ja minna kuhugi teise valdkonda tööle, aga ilma eelneva kogemuse või hariduseta on see väga raske. Üldse on praegusel ajal tööd leida keeruline – vahet pole, kas sul on ülikooliharidus või mitte. Kohvikusse või poodi saaks küll tööle, aga see tähendaks väiksemat palka ja seda ma ka ei taha. Ma ei kujuta tänaseks ette, et peaksin leppima oma praegusest palgast väiksema sissetulekuga. Kõik on niigi nii kalliks läinud ja seetõttu otsitakse paremaid töökohti, kus saaks ka väärilist palka.

Seepärast ongi raske leida endale uut tööd, mida päriselt teha tahaksin. Ühest firmast sain tagasiside, et neile kandideeris üle 300 inimese – see on juba väga palju. Aga kui üks teine firma vastas ja sain teada, et neile kandideeris üle 1000 inimese, jäi mul sõna otseses mõttes suu lahti. Tegu oli küll väga hea pakkumisega, aga reaalselt – palju õnne sellele inimesele, kes 1000 kandideerija seast osutus valituks.

Ma ei teagi enam, mida ma lõpuks tegema peaksin, et leida endale see õige töö, kus ma tunneksin end õnnelikuna. Olen mõelnud ka kooli minna ja juba kaks suve järjest olen kandideerinud kahte kooli, kuhu väga õppima tahtsin minna. Paraku olid need erialad nii populaarsed, et kahjuks kooli sisse ei saanud.

Täiskasvanu elu ei ole mingi mee lakkumine. Ja nüüd, kui ma olen täiskasvanud, tahaksin hoopis laps olla.