Kätte on jõudnud kauaoodatud detsember. Mõnes kodus toodi jõulupuu juba novembri alguses tuppa ja jõulukaubad olid poeletil veelgi varem. Päris vara ikkagi – oktoobris oli veel tunne, et suvi just lõppes, ja juba oodati, et inimesed advendikalendreid ostma tormaksid. Mulle jõulud meeldivad, kuid kui ma peaksin kuuse nii vara püsti panema, siis juhtuks ilmselt see, et enne jõule tahaks selle juba karpi tagasi panna. Mul on kunstkuusk, mis pole just mu lemmik, kuid korteris elades tundub see siiski mugavam kui pärispuuga jändamine.

Kui me väikesed olime, käisime õdede ja isaga kodumetsast kuuske toomas. Kolmekuningapäeval oli hea kuusk lihtsalt lõkkesse visata ja ära põletada. Linnas aga sellist varianti pole. Jah, on kohti, kuhu saab kuuse ära viia, kuid sellega on alati rohkem jändamist. Ja noh, päris kuusk ajab palju okkaid maha. Samas tuleb tunnistada, et ka lumega kunstkuused jätavad oma jama põrandale.

Sel aastal panin kuuse püsti 1. detsembril – tundus, et nüüd on õige aeg. Eelmisel aastal tegi selle ära õde, nii et seekord oli mul esimest korda võimalus ise tegutseda. Ostsin uued ehted ja tuled ning lõpuks nägi kuusk päris armas välja. Tekkis mõnus jõulutunne ja leidsin poest isegi kuuselõhnalise küünla. Päris kuuske pole, aga vähemalt lõhn on olemas.

Kui kuusk oli ilusti ära ehitud, tekkis tahtmine teed juua ja võikusid süüa, ning hiljem mõtlesin, mida vaatama hakata. Olin hiljuti alustanud Harry Potteri maratoniga, seega otsustasin samal lainel jätkata ja vaatasin kolmandat osa – Harry Potter and the Prisoner of Azkaban. Hiljem liitus ka töölt tulnud õde, kes ütles, et see on tema lemmikosa. Minu meelest esimesed kaks filmi on hästi muinasjutulised, kuid edasi muutub lugu tõsisemaks ja väljakutseid tuleb rohkem. Viimased neli osa on minu jaoks kõige emotsionaalsemad ja seetõttu ka kõige paremad. Pole vahet, mitu korda ma Harry Potteri filme näen – vaatan neid alati hea meelega uuesti.

Filmi lõpu poole hakkasin väsima. Kell oli juba umbes üks öösel ja ma jäin enne lõppu magama, mis on minu puhul täiesti tavaline. Lõpuks läksin ikkagi voodisse edasi magama, oma voodis on ikka kõige parem uni. Nii hea, et hommikul äratuse peale ei tahtnud üldse ärgata. Aga olin endale 11:45 juuksuriaja pannud, nii et lõunani põõnata ei saanud. Tuli end siiski üles ajada ja valmis sättida.

Käisin äsja avatud Kelli-Karita ja Andrei salongis Zejè. Kui sinna jõudsin, tekkis kohe hea tunne, nagu oleks seal juba varem käinud. Mulle väga meeldis seal ja Kelli tegi mu juuksed tõeliselt ilusaks – need olid palju tervemad ja väga pehmed. Soovitan kõigile, kellel huvi, mina jäin väga rahule ja kindlasti lähen veel tagasi. Salong asub ka heas kohas, nii et pärast oli mugav bussipeatusse jalutada.

Nii saigi minu detsember alguse. Varsti on jõulud ja ega uus aastagi enam kaugel pole. Iga aasta lõpus tekib see tunne, et aeg on kuidagi kiiresti möödunud – ja pean ütlema, et ka seekord on nii. Varsti tuleb hakata mõtlema ka uusaastalubaduste peale või kas meil üldse on vaja endale lubadusi seada?