Ma mäletan hästi, kuidas me väikesed olime, käisime õdedega mardi ja kadripäeval jooksmas. See sarnaneb natukene Halloweenile, aga erinevus on see, et Halloweenil lähed ukse taha ja ütled lihtsalt “Trick or treat”, ning saad kommi. Mardi ja kadripäeval pead enne tuppa saamist ukse taga laulma, pererahvas peab sind sisse kutsuma ning soovid neile näiteks viljaõnne või
Pärast head tööpäeva oli nii mõnus koju jõuda ja vahelduseks lihtsalt üksinda olla. Mul ei ole selle vastu midagi, kui pidevalt on keegi minuga, mulle meeldib inimeste seltskond. Samas naudin ma ka väga neid hetki, kui saan omaette olla. See oli tegelikult väikese Meriti unistus: saada üksinda kodus olla. Kuna mul on kaks õde, oli
Mulle meenub, et kooliajal tegime kunagi portfoolio blogi stiilis. Võib öelda, et olen blogi teinud lausa kolm korda, kuid see kooli blogi oli pigem üles ehitatud minu töödele. Mulle meeldis seda väga teha. Hakkasin suure innuga portfooliot koostama ja panustasin eriti palju selle kujundusse. Tagantjärele mõeldes ei teagi, miks ma alguses nii palju rõhku kujundusele
Hommik oli juba pekkis. Istusin vale trammi peale ja sain alles poole sõidu pealt aru, et see ei lähegi kadriorgu. Pidin takso tellima, et tööle jõuda. Järele tuli roheline Toyota Mirai. Bolt isegi andis märku, et saan sõita natuke mugavamas autos. Sõit oli tõesti mugav ja kuigi jäin veidi hiljaks, jõudsin tööle. Mis siis ikka,
Kas mäletate neid lapsepõlve aegu, mil alustasime päeviku pidamist? “Kallis päevik…” — iga päev sai kirja pandud oma tegemised ja mõtted, kuni ühel hetkel see lihtsalt ununes. Nii juhtus ka minuga. Olen mitu korda proovinud päevikut pidada, kirjutan nädalakese ja siis jääb see jälle kapi nurka seisma. Ometi on mõnus mõtteid kirja panna ja veel