Kas mäletate neid lapsepõlve aegu, mil alustasime päeviku pidamist? “Kallis päevik…” — iga päev sai kirja pandud oma tegemised ja mõtted, kuni ühel hetkel see lihtsalt ununes. Nii juhtus ka minuga. Olen mitu korda proovinud päevikut pidada, kirjutan nädalakese ja siis jääb see jälle kapi nurka seisma. Ometi on mõnus mõtteid kirja panna ja veel toredam on neid hiljem lugeda.

Olen isegi kord blogi pidanud, vist põhikooli ajal, aga ausalt öeldes ei mäleta enam, mis sellest sai. Tegelikult ei erine blogi pidamine eriti päeviku kirjutamisest – blogi ongi lihtsalt avalikum versioon minu isiklikust päevikust. Siin saan jagada oma elu, mõtteid, tundeid ja kogemusi.

Kirjutan praegu oma esimest postitust ja taustal jookseb Family Guy. Kui keegi on seda sarja vaadanud, teab täpselt, millest räägin. Üks mu lemmiktegelasi on Brian – pere koer, kes on samas ka kirjanik. Ta on küll kirjutanud mitu raamatut, mis pole olnud menukad, aga ma arvan, et ta kirjutab eelkõige iseendale.

Aga ka mina kirjutan peamiselt iseendale lugemiseks. Eks näis, kui kauaks hoogu jätkub, aga vähemalt on mul nüüd koht, kuhu oma mõtteid salvestada.