Alati on nii, et jõuludeni on täiega kaua aega ja mitte keegi ei suuda ära oodata, kuni lõpuks see aeg kätte jõuab. Ja kui see kõik lõpuks kätte jõuab, saab see väga kiiresti läbi. Jõulud Hiiumaal läksid eriti kiiresti, aga nagu öeldakse – kui on lõbus, siis aeg lähebki kiirelt.

Otsustasime perega teha oma jõuluistumise 25ndal, kuna ema oli 24. detsembril tööl ja see päev tundus meile kõigile parem. Ärkasime õdedega sel päeval suhteliselt hilja, aga pidime kiiresti tegutsema hakkama, sest tahtsime valges surnuaeda jõuda. Käisime Kärdla ja Palade surnuaedades, panime oma sugulastele küünlad ning tegelikult oli seal veel palju inimesi, kes samuti sel päeval surnuaeda külastasid.

Tegelikult oli meil ikkagi tegus päev, käisime poes ja hakkasime vaikselt valmistuma jõuluistumiseks. Liha läks marinaadi, piparkoogid ahju ja ega selle kõige kõrvalt ei saanud puududa meie limoncello spritzid. Nautisime jooke päris pikalt ja kui ettevalmistused said tehtud, vaatasime veel filmi ära, enne kui magama läksime, aga täpselt filmi nime ei mäleta.

Järgmisel päeval ärkasime samuti hilja. Tegelikult olin ma ärkvel võib-olla juba enne kella 11, aga lõpuks sain voodist välja alles kuskil kella 1 paiku. Sõime oma hommikusöögid ära ja siis otsustasime Merjega minna jalutama. Maret ja Miku jäid koju, Maretil oli selline uni, et tema magas veel kaua.

Oli küll tuuline päev, pigem selline sügise vibe, aga muidu oli hea end värskes õhus liigutada. Kui jalutamast tagasi jõudsime, hakkasime vaaritama. Eelmisel päeval marinaadi pandud liha läks kõigepealt ahju ja siis hakkasime teisi toite valmis panema.

Mina tegin heeringa valmis – inimene, kes seda tegelikult ei söö, aga tore oli teistele rõõmu teha. Minu versioon heeringast oli natukene teistsugune: kuivatasin heeringa õlist, panin heeringa peale küüslauku ja natuke sibulat, peale läks väga väga rohkelt hapukoort ja veel sibulat. Mis sest, et ma heeringat muidu ei söö, siis ühe tüki ma ikka proovisin ja tegelikult polnud üldse halb. See uppus hapukoore sees, seega oli kergem süüa.

Kui aeg oli juba sealmaal, et ema ja Margus hakkasid kohale jõudma, oli neil ka veel toitu kaasa võetud, seega see jõululaud nägi päris korralik välja. Hakkasime oma tehtud toitu sööma ja see oli ikka korralik kõhutäis. Hiljem snäkkisime veel ning tegelikult ei jäänudki väga palju üle.

Kui aeg oli küps, hakkasime ka kingitusi jagama. Kingitused olid meil jõulupuu all ja enne kätte ei saanud, kui luuletus või mingi muu etteaste oli tehtud. Mina ja Maret õppisime oma luuletused jõululauas pähe, sest miks pikalt ette valmistada.

Minu luuletus oli selline:

Päkapikud veavad saani, 
jõulutaat see täis on maani. 
Jõulurahu kah ei kehti. 
Põdrast eile vorsti tehti

Saime kõik oma kingid kätte ja hakkasime neid avama. Kõigil oli nii huvitav näha, mida siis jõuluvana see aasta tõi. Kuna see oli alles esimene ring kinke ja neid oli veel, lugesin ette ka teise luuletuse:

sajab taevast valget vatti
jõulumees sai vastu tatti
põhjapõdral juhtus ime
enne nägi nüüd on pime

Olin oma luuletused googeldades leidnud, otsides „naljakad jõululuuletused“, ja ette tuli luuletused.score.ee leht. Seal on veel palju naljakaid luuletusi, seega kui keegi soovib järgmisteks jõuludeks luuletust, tasub sealt kindlasti vaadata.

Õhtu möödus väga hästi, kõigil oli lõbus ja saime palju jutustada. Taustaks käisid meil jõulufilmid. Kindlasti ei puudunud meie lauast ka limoncello, sellepärast me selle Hiiumaale kaasa võtsime. Ma isegi ei tea enam, mitu pudelit nende päevade peale ära läks. Iga natukese aja tagant tegime uued shotid ja lõpuks tekkis sellest juba päris hea tunne sisse.

Ema sai täis joodetud ja tuli aeg, kui pidime ta koos Margusega koju saatma. Õdede ja Mikuga jäime veel päris kauaks laua taha jutustama ja taustaks panime eesti muusikat. Hea, et keegi ukse taha ei tulnud, sest muusika oli suhteliselt vali. Kuna me Maretiga plaanisime 26nda hommikul bussiga tagasi Tallinna minna, otsustasime ühel hetkel magama minna, et saaks vähemalt paar tundi und.

Ärkasime suhteliselt hilja ja bussi peale me põhimõtteliselt jooksime, aga jõudsime ilusti. Never again hommikul kell 7:32 bussiga tagasi linna sõita. Nii kiiresti need jõulud läbi saidki. Natuke kurb tunne oli küll tagasi linna minna, oleks tahtnud ikka kauemaks jääda. Aga kuna Maret pidi õhtul tööle minema ja mind ootas linnas ees veel üks istumine, olime sunnitud hommikul lahkuma.

Aga tuleb tunnistada, et lõpuks jõudis ka aastavahetus kiiresti kätte. Vahepeal käisin ka tööl – väga hullud tööpäevad olid aastavahetusel, aga ellu jäin ja siin ma olen. Võtsime Henriga uue aasta vastu Lagedil. Enne seda tegime väikese istumise Henri isa juures, sõime kõhud täis ja muljetasime natukene. Ei puudunud ka väike mull.

Kui tagasi Lagedil olime ja uus aasta kätte jõudis, ei viitsinud me küll külma kätte minna, vaid vaatasime soojaks köetud toa aknast ilutulestikku. Iga aasta on selline huvitav tunne – jee, uus aasta on käes, aga reaalsus on see, et lihtsalt üks uus päev algas. Okei, tegelikult on ikka eriline tunne küll. Väga kaua üleval ei olnudki, umbes kella 1:30 paiku läksime magama. Järgmisel päeval pidin ikkagi tööle minema – järjekordne hull tööpäev, aga I made it!!

Ma ei tea, kuidas kellegil teisel nende uue aasta lubadustega on, aga mina küll midagi ei lubanud. Paljud minu suhtlusringkonnast ei lubanud samuti midagi. Kas kellegil on veel nii, et enam ei viitsi midagi lubada ja vaatab lihtsalt, kuidas see aasta läheb?