Järjekordsed mustad jõulud – kahju küll. Kas kellelgi üldse on jõulutunne peal? Ma arvan, et kui inimestel poleks akendel tulukesi ning majad ja puud poleks kaunistatud, siis oleks tunne täiesti igapäevane. Mäletan, et kunagi olid jõulud väga lumised ja sai käidud kelgutamas – see oli väga vahva. Lumi loob ikka meeleolu ja jõulutunde. Pole ju ühtegi jõuluteemalist filmi, kus ei oleks lund maas. Mis jõulufilm see oleks, kui kõik oleks must ja porine? Kõige rohkem ongi mul jõulutunne tekkinud just neid lumiseid jõulufilme vaadates ja kodus oma jõulupuud imetledes.

Samas on minus alati olnud jõuluootus, et saaks minna Hiiumaale, istuda perega maha ja pidada jõule. Pole ammu Hiiumaal käinud ega oma peret näinud, välja arvatud noorem õde, kellega koos elan. Kuigi, mida ma nüüd ajan, me pole tegelikult isegi üksteist viimasel ajal eriti näinud. Kas olen mina tööl või Lagedil, või on õde tööl. Vahepeal käis ka sõbranna kassi hoidmas ja siis ta ööbis seal. Need jõulueelsed tööpäevad venisid küll pikalt, sest nii suur tahtmine oli Hiiumaale tulla. Lõpuks ma aga jõudsingi siia.

Olin juba 50 minutit varem Tallinna bussijaamas bussi ootamas. See aeg läks isegi üllatavalt kiiresti. Buss jõudis 15 minutit varem, seega pidin tegelikult ootama ainult 40 minutit. Kogu selle aja olin õues, isegi külm ei hakanud, aga bussijaama sisse minna lihtsalt ei viitsinud. Bussisõit läks ka tavapärasest kiiremini. Tavaliselt möödub see mul muusikat kuulates ja aknast välja vaadates. Kuigi oli pime ja midagi ei näinud, aga ikkagist meeldib mulle aknast välja vaadata ja omi mõtteid mõelda. Tekitas ka kerge väsimuse ja silmad tahtsid vaikselt kinni vajuda, aga selle vältimiseks hakkasin Instagramis scrollima.

Kui praamile jõudsin, proovisin leida endale mugava koha, kus rahulikult istuda. Tavaliselt on väga raske vaba kohta leida, eriti tipphooajal. Hiiumaa ja mandri vaheline praamisõit kestab 1 tund ja 15 minutit, aga kuna tegin natuke tööasju ja vaatasin Friendsi, siis läks see minu jaoks väga kiiresti.

Kui bussiga Kärdla keskväljakule jõudsin, oli kohe suur jõulupuu näha. Keskväljak oli ka ilusasti ära kaunistatud. Läksin seejärel jalgsi õe juurde. Kortermajade juures nägin kahte poissi, kes lasid ilutulestikku. Veidi oli hirmus, et äkki saan pihta, aga õnneks nii ei läinud. Õe juurde jõudes ei olnud kedagi kodus, mõlemad õed olid sõbra juures saunas mõnulemas, seega korter oli täitsa minu päralt. Sain rahulikult oma seriaali vaadata ja veel natuke tööasju teha.