Eile oli päris huvitav päev. Kõigepealt käisin tööl ja õhtul oli meil tiimiüritus. Töölt koju tulles hakkasin end valmis panema: käisin pesus, meikisin ja panin riidesse. Sättimise kõrvale panin veel ühe õuduka käima “The Boogeyman”. Mul oli umbes kaks tundi aega, kuni pidin hakkama minema.

Meil oli laud broneeritud kell 20:30 sellises Itaalia restoranis nagu LaBocca. Restoran nägi väga hea välja – mõnus vibe, head pitsad ja joogid. Midagi halba polnud, aga ausalt öeldes polnud ka midagi väga üllatavat.

Järgmine koht, kuhu meil laud kinni pandud oli, oli Whisper Sister kokteilibaar. Kella 23-ni oli veidi aega, nii et mõtlesime, et hakkame LaBoccast vaikselt liikuma ja käime veel mõnes teises kohas, mis tee peale jäi. Kahjuks olid paljud kohad väga täis ja üheksakesi oli keeruline kuhugi lauda saada. Lõpuks jalutasime lihtsalt niisama ringi, kuni oligi aeg Whisper Sisterisse minna.

Ma polnud varem sellisest kohast kuulnud ega seal käinud, nii et minu jaoks oli see põnev avastus. Juba sissepääs on seal hästi salapärane, niisama lihtsalt sisse ei saa ja vahel peab päris kaua ootama. Kui me ukse taha jõudsime, oli seal juba üks paarike, kes ootasid oma järjekorda, aga õnneks saime meie üsna kiiresti sisse. Kõigepealt juhatati meid garderoobi, kus saime üleriided ära panna, ja siis suunati lauda. Väga hubane ja salapärase atmosfääriga koht. Lauas ootasid meid juba joogid.

Kokteilid olid päris head ja juttu jagus pikaks ajaks. Ma isegi ei mäleta, kui kaua me seal istusime. Tegelikult oli tore veeta aega sellises kohas oma töökaaslastega, aga ma ei tea, miks joogid väga pähe ei hakanud. Jõin küll, aga sellist purjakil tunnet ei tulnudki. Võib-olla oli asi selles, et olime vahepeal nii palju jalutanud ja saime lihtsalt kaineks.

Ühel hetkel tuli tahtmine edasi minna ja natuke tantsida. Järgmine sihtpunkt oli klubi Venus. Olime seal töökaaslastega käinud ka eelmisel tiimiüritusel, kui toimus seal SkyPlusi sünnipäevapidu. Seal hakkas alles tõeline peomeeleolu sisse tulema: saime tantsida, tegime päris mitu jooki, käisime suitsuruumis jutustamas ja nii see öö mööduski.

Ma ei jäänud tegelt väga kauaks sinna, läksin umbes kella kahe paiku koju magama. Hommikul oli kerge pohmakas ka, aga noh… mis pidu see ikka oleks, kui järgmisel päeval pohmelli poleks (kuigi see tunne iseenesest just tore ei ole).

Kokkuvõttes oli väga tore õhtu – sai lõõgastuda, end välja elada ja töömõtted mõneks ajaks peast pühitud.