Pärast head tööpäeva oli nii mõnus koju jõuda ja vahelduseks lihtsalt üksinda olla. Mul ei ole selle vastu midagi, kui pidevalt on keegi minuga, mulle meeldib inimeste seltskond. Samas naudin ma ka väga neid hetki, kui saan omaette olla. See oli tegelikult väikese Meriti unistus: saada üksinda kodus olla.

Kuna mul on kaks õde, oli lapsena üsna haruldane, et kodus kedagi polnud. Pigem hakkasid sellised hetked tekkima alles siis, kui me suuremaks kasvasime. Alati oli keegi kodus olnud, kas ema, isa või õed. Aga ma mäletan selgelt seda tunnet, kui ühel päeval koju tulles oli vaikus. Ainult koer oli kodus, isegi kass seikles kuskil Hiiumaa metsade vahel ringi. Alguses oli imelik, korraga oli nii vaikne, et tekkis isegi kurbus tunne peale.

Kui isa lõpuks koju jõudis, kadus see tunne kohe. Mitte et koer poleks hea seltsiline olnud, aga oma inimesega on ikka teine lugu. Aja jooksul õppisin aga üksiolemist hindama ja mulle hakkas see lausa meeldima.

Muidugi, kui keegi tuleb mõneks päevaks külla ja siis ära läheb, tekib korraks selline tühi tunne. Aga nüüd, kui mu päevad mööduvad enamasti kas töökaaslaste, peika või hoopis õega, kellega ma korterit jagan, on tõeline luksus, kui saan mõneks ajaks päriselt üksinda olla. Siis saan lõpuks oma asjadele keskenduda või lihtsalt olla.

Üksinda kodus olles hakkavad erinevad mõtted peas ketrama: koristaks tuba, peseks pesu või vaataks niisama, mis huvitavat kappidest ja sahtlitest välja tuleb. Ühel õhtul avastasin öökapist kaks vana märkmikku, mis on minuga juba 4-6 aastat koos rännanud. Ühes neist olid koolimärkmed ja väikesed joonistused, teine oli peaaegu tühi, ainult mõned tööasjad. 

Märkmiku tagant leidsin väikese tasku, kuhu olin peitnud igasugust kraami: pilte, kleepsusid, enda kirjutatud tekste ja isegi paar vana koolitööd. Väga ägedad mälestused! Ja need pildid: perest, sõpradest, kodust, üks isegi laagrist.

Aga kõige huvitavam leid oli neli lehekülge minu enda kirjutatud mõtteid, kuupäevaga 20.12.2020. Lugesin ja naersin endamisi, kui kaootiline ja nii naljakas.

Siin on väike lõik:

“Kummaline päev on täna. Nii imelik tunne, nii paljude asjade juures. Tähendab, alustan sellest, et täna öösel ma ei maganud, polnud und lihtsalt. Ja ma kuulasin terve öö muusikat ja podcasti Täitsa pekkis (see on podcast) haha.”

Ma lugesin ja mõtlesin, et miks ma üldse pidin sulgudes lisama “see on podcast”? Nagu keegi ei oleks aru saanud! Aga noh, vähemalt nüüd on puust ja punaselt selgeks tehtud. 😄

Tekst jätkus veel nii:

“Kurat, mu pastakas ei taha töötada ja tänu sellele ma vahetasin selle välja. Oi, milline probleem. xd Aasta ikka 2020 – millised probleemid peaksid olema? Fakk, ja seda pastakat on nii ebamugav käes hoida. Aga oota, ma jäin oma jutuga pooleli, enne kui pastaka probleem üles tuli. Ja jeesus, milline käekiri mul on, enne see selline polnud.”

Edasist teksti ma siia ei lisa, seal läheb jutt juba liiga isiklikuks ja veidi masendavaks. Aga nii naljakas on vaadata, mida ma olin viis aastat tagasi kirja pannud. Isegi kui see ei olnud midagi erilist, siis mälestus on ta ikka. Arvasin vist, et hakkan hullult oma mõtteid kirja panema… aga sinna see kõik jäigi.

Soovitan kõigil pidada päevikut, et saaks oma mõtted kirja panna. See ei pea olema meeletult pikk tekst, võib olla ka lihtsalt mõned märkmed või joonistused. Hiljem on huvitav neid vaadata ja lugeda.

Päevik on väike ruum ainult sulle, kus saad olla aus ja vaba.