Mulle meenub, et kooliajal tegime kunagi portfoolio blogi stiilis. Võib öelda, et olen blogi teinud lausa kolm korda, kuid see kooli blogi oli pigem üles ehitatud minu töödele. Mulle meeldis seda väga teha. Hakkasin suure innuga portfooliot koostama ja panustasin eriti palju selle kujundusse.

Tagantjärele mõeldes ei teagi, miks ma alguses nii palju rõhku kujundusele panin, seda saab ju alati muuta ja ajaga kujundus nagunii muutub. Aga tol hetkel tahtsin ma leida seda õiget stiili. Soovisin, et mu nimi oleks selgelt ja silmapaistvalt esile toodud, kasutasin kindlaid värve ja püüdsin luua midagi, mis oleks tõeliselt “mina”.

Ühel hetkel sain aga aru, et see kujundus ei sobi mulle üldse. Midagi jäi häirima, võibolla oli vale värvivalik või lihtsalt tunne, et see pole päris see. Kuigi olin sellesse palju aega ja energiat panustanud, otsustasin mitte olemasolevat muuta, vaid alustada täiesti uuesti. Tulemuseks oli palju rahulikum ja lihtsam kujundus. Nagu öeldakse – lihtsuses peitub võlu.

Enamik töid valmis koostöös minu kallite koolikaaslastega. See oli väga lahe kogemus, mulle meeldis eriti see, et tegime portfoolio blogi stiilis, mitte paberkandjal.

Mäletan hästi, kuidas kaitsmise ajal pöörati tähelepanu sellele, et mõnes kohas oli protsessipilte liiga vähe või polnud neid üldse. Aga sellele vaatamata jäi komisjon mu tööga rahule. Toodi eraldi välja ka see, kuidas ma oma töid esitasin, olin selleks korralikult valmistunud. Harjutasin, mida öelda, ja mul oli kaasas isegi märkmik, kuhu olin kirja pannud punktid, millest kindlasti tahtsin rääkida. Mõned neist jäid küll närvi tõttu mainimata, aga üldiselt läks kõik hästi.

Kindlasti teeksin ma täna oma portfoolio täiesti teistmoodi ja ilmselt ka palju paremini. Aga samas… see olin mina viis aastat tagasi. Ja tegelikult olen ma selle üle uhke.

Siia olen lisanud ka oma lõpliku portfoolio, millega koolitöid kaitsesin. Tore on vahel tagasi vaadata ja meenutada, millega ma siis tegelesin. Kui soovid, saad ka sina pilgu peale heita!