Hommik oli juba pekkis. Istusin vale trammi peale ja sain alles poole sõidu pealt aru, et see ei lähegi kadriorgu. Pidin takso tellima, et tööle jõuda. Järele tuli roheline Toyota Mirai. Bolt isegi andis märku, et saan sõita natuke mugavamas autos.

Sõit oli tõesti mugav ja kuigi jäin veidi hiljaks, jõudsin tööle. Mis siis ikka, elu on elu. Huvitaval kombel oli ülejäänud päev tegelikult hea ja ma tundsin end rahulikumana kui viimasel ajal olen tundnud. Ma ei teagi, mis mul viimasel ajal viga on, kas vaimselt väsinud, vitamiinipuudus või lihtsalt mingi stress, aga olen olnud palju närvilisem kui tavaliselt. Iga pisiasi ajab ketasse. Täna aga oli teistmoodi, oli isegi hea olla.

Päev möödus kiiresti ja kui lõpuks töölt koju sõitsin, tuli selline väsimus peale, et bussis oleks peaaegu magama jäänud. Silmad vajusid kinni ja lahti, kinni ja lahti. Kindlasti mõni vaatas mind imelikult, aga ausalt öeldes mind ei kottinud üldse. Mis sa ära teed, kui uni tuleb peale.

Koju jõudes viskasin kohe riided seljast ja läksin magama. Magasin umbes kolm-neli tundi ja ärgates oli selline segaduses tunne — kus ma olen, mis kell, mis päev. Panin teleka tööle, et see tunne üle läheks. Mul on toas telekas (hea või halb, oleneb olukorrast), nii et ma ei pea voodist väljagi tulema.

Hakkasin vaatama filmi The Hunger Games: The Ballad of Songbirds & Snakes. Film räägib 64 aastat enne Katniss Everdeeni sündmusi ja keskendub noorele Coriolanus Snow’le. Jah, sellele samale President Snow’le, keda võis Näljamängude esimestes osades näha kui türannlikku riigijuhti. Huvitaval kombel hakkas ta tegelaskuju mulle isegi meeldima. Elan talle kaasa, kuigi tean, et tegelikult ta on täiesti vastik tüüp.
Kui sa pole veel seda filmi näinud (ega kogu Näljamängude seeriat), siis soovitan. Need on tehtud raamatute põhjal ja kui sa oled rohkem lugemishuviline, siis tasub kindlasti raamatuid proovida. Mina ise pole neid veel lugenud, aga ehk kunagi.

Olin just filmi poole peale jõudnud, kui mu õde tuli tuppa ja küsis, kas ma õunakooki tahan. Ta oli selle küpsetanud, samal ajal kui ma magasin, kohupiima-õunakook nami-nami.com retsepti järgi. Mõned asjad tegi küll tunde järgi, aga tulemus oli MEGA HEA!

Jutustasime natuke ja läksime siis kööki ema tehtud kurke sööma. Seekord olid natuke lahjemad kui tavaliselt, aga muidu ikka krõmpsud ja head.

Lõpuks jõudsime nii kaugele, et õde tegi meile väiksed gini koksid. Ja nüüd, samal ajal kui seda postitust kirjutan, vaatame koos Desperate Housewives’i. Tegelt kell on juba päris palju ja peaks vist varsti magama minema, sest homme kell viis algab kõik jälle otsast peale. Adios!